Ettevõtlus ei pea olema sotsiaalne eksperiment

Harva, kui mõni lugu on Äripäeva veebis kõige loetumate hulgas koguni neli päeva järjest. Just nii on aga läinud Leisi Lapikoja omaniku Maire Forseli Facebooki-postitusega, mille möödunud reedel oma veebilehel vahendasime ning mille leiab lühendatuna ka tänase lehe arvamusküljelt.

Toimetus loodab, et pärast kõnealuse loo lugemist teevad otsustajad kõik, et (maal elava) mikroettevõtja elu ei peaks olema pidev võitlus ellujäämise nimel. Et need väikeettevõtjad, kes ausalt makse maksavad, ei tunneks pidevalt nööri kõri ümber, nagu autor tabavalt kirjeldab.

Loomeettevõtlusega tegelev Maire Forsel tunnistab, et lapikoda on tema jaoks ühtlasi sotsiaalne eksperiment. “Ma tahan näha, kuidas toimib maal üks mikroettevõte, mis ei ole saanud asutamiseks ega arenemiseks mitte ühtegi toetust, kuid sellele vaatamata püüab ellu jääda,” kirjutab ta. Kogemuse najal kirja pandu ei jäta kahtlust, et vähemasti selle valdkonnas on see on väga keeruline.

See ei tähenda toimetuse hinnangul sugugi, et peaks alustavate ettevõtjate toetusi suurendama. Pigem vastupidi. Toetuste suurendamine toob kaasa väikeettevõtluses veelgi suurema konkurentsimoonutuse. Selle asemel tuleks kaaluda, mida teha ja muuta, et kõigil ettevõtlikel inimestel oleks lihtsam nii oma ettevõttega alustada kui ka seeläbi endale ja teistelegi tööd ja leiba pakkuda. Seda enam, et toetuste suurendamine kasvatab nendegi hulka, kelle ettevõtlus ongi peaasjalikult erinevatele toetustele üles ehitatud.

Forseli sõnul ei tunne ta mitte ühtegi lapitöötegijat, kes niimoodi riigile makse maksaks, nagu tema seda teeb – müüks reeglina ülekandega, kajastaks kogu käibe, oleks käibemaksukohuslane ja võtaks teenitud tulu palgana välja. Äripäev ei toeta mustalt tegutsemist, ent arusaadavalt võib selletaolisel maksude “optimeerimisel” olla erinevaid põhjusi. Igal juhul näitab see aga, et riigi poolt vaadates on n-ö tasakaalupunktini veel pikk tee minna. Ehk siis selleni, et ettevõtlust reguleerivad seadused, kas või maksuseadused, toetaks ja soodustaks igapidi ettevõtjaks hakkamist. Et ­lisaks oma mainega riskimisele poleks ka rahaliselt otstarbekas mustalt tegutseda.

Seadus peab toetama. Samas ei oleks sugugi lahenduseks näiteks maksuametnike hoogtöö korras väiketegijatele kraesse läkitamine. “Kui me suudaks maksupetturlust vähendada, siis tekiks võimalus ka maksumäärasid alandada ning see oleks ausatele maksumaksjatele hea,” tõdeb rahandusminister Maris Lauri teemat kommenteerides Maalehes. Jutt õige, aga samale lahendusele saab läheneda ka teiselt poolt ehk ettevõtja ja soodsa ettevõtluskeskkonna vaatevinklist. Vaja on eeskätt seadusi ja maksumäärasid, mis toetaksid ettevõtjat, kes tahab ausa tegevusega anda riigi toimimisse oma panuse. Siis väheneb ka põhjus petta.

See lugu on ühtlasi hea näide, kui palju sõltub väljendusoskusest. Probleemid on kõigil väikeettevõtjatel suuresti samad, olenemata isegi valdkonnast, aga oluline on neid ka sõnastada nii, et see kõnetab.

Võrdluseks: valimisvõitluses välja pakutud erakondade majandusprogrammid on valdavalt siiski üldsõnaline jutt. Otsuste tegemiseks on väga hea, kui ka poliitikud istutatakse nii põhjalikult ühe väikeettevõtja sedastatud probleemidesse, et jääb üle vaid lahendust otsima hakata. Et ettevõtja elu ei oleks üks pidev ellujäämiskursus.